|
Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutus esitleb
lugusid eestlastest
XII lugu


Arvo: Mis see kell on? Viis minutit veel, siis
ta peaks tulema.
Olga: Kes?
Arvo: Vilja. Ma rääkisin sulle.
Olga: Aa, Vilja Savisaar. Aga millega ta tuleb? Autoga?
Arvo: Autoga jah. Tal pidi olema mingisugune Ameerika
auto. Ma olen nii närvis, täitsa jube. Sa ei taha? Võtame oma paneeli
ja oma ventilaatori ja hakkame nüüd ootama.
Olga: Noo. On see tema?
Arvo: Jaa. Ahaa. No tervitus!
Olga: Tere.
Vilja: Tere.
Arvo: Tere, Vilja. Tema on Olga.
Olga: Olga. Tere.
Vilja: Väga meeldiv. Vilja.
Arvo: Mul on sulle üks lilleke.
Vilja: Aitäh. Väga uhke.
Arvo: Vaata, mihuke auto meil on. Ilus?
Vilja: No sobib teile.
Arvo: Sobib või?
Vilja: Jah.
Arvo: Võtsime paneeli kaasa ja ventilaatori ka, igaks
juhuks.
Vilja: Mis see paneel tähendab siis nüüd?
Arvo: Raadio. Meil peab seal jalgrattakummiga see muusika
meie …
Vilja: Ah see on see, jah. Ja-jah. Selles mõttes paneel,
et teised võtavad selle …
Arvo: … tillukese. Meie võtame oma paneeli. Ja see on
ventilaator. Väga hea ventilaator. Terve suvi läbi on ausalt oma tööd
teinud. Katsu ka. On? Mõnus?
Vilja: Töötab, töötab.
Arvo kaadri taga: Täna kohtume Riigikogu liikme
Vilja Savisaarega. Jalutame Viljaga Stroomi rannas. Siin on Tallinna linna
kõige puhtam ja kaunim supelrand.
Vilja: See on nüüd küll selline koht olnud, mis on ikka
järjepidevalt olnud juba mitmete linnaosavalitsuste nisukese valitsemisperioodi
huviobjektiks.
Arvo: Aga viis aastat tagasi ta ei olnud selline.
Vilja: Ei, viis aastat tagasi ei olnud, jah.
Arvo: Siin ei olnud, kus trussikuid vahetada.
Vilja: Seda on nüüd küll. Eks me plaanid on suured siin
veel, mida edasi teha. Seda maja laiendada nii, et seda saaks talvel kasutada,
ja spordi … no talvel see spordikompleks ja puhkekompleks siia juurde
ehitada. Ja, noh, teine muidugi suur saavutus on see, et teda peab ka
sellisena hoidma ja säilitama, sest nii, nagu meil ikka veel kahjuks kipub,
et tehakse midagi korda, siis see kordategemise rõõm on ja pärast seda
hakkab ju kõik otsast lagunema. Aga siin on ka võideldud nende tualettide
ja kõikidega, need on ka … ehitad, paari kuu pärast on ta kõik välja lammutatud
ja ära lõhutud. Aga midagi on saavutatud ja praegu tundub küll, et kõik
lambid on terved, et selline päris nihuke suur lõhkumine on siit nagu
otsa saanud või.
Arvo: Ja jaanituld tehakse siin.
Vilja: Jaanituli, see on, jah, see on nagu meie linnaosa
jaanituli.
Arvo: See on siinsamas liiva peal olnud?
Vilja: Jah. Kahjuks mina ei saa kunagi tulla, sellepärast
et siis mul on oma jaanituli Hundisilmal ja ma ei saa nagu linnaluba lihtsalt.
Tavaliselt on mul endal külalised ja ma ei ole kahjuks kunagi saanud siin
jaanitulel olla, aga kõike muud oleme siin küll teinud, kino näidanud
ja …

Arvo: Sinule ma saan silma vaadata, aga mõne
inimese silmad nagu vilavad, et on nagu raske. Ja on ka nihukesi juhtumeid
olnud, et on olnud päris hea kamraad, ja siis on Riigikokku läinud ja
siis äkki neelab reha alla, nii et ma kardan, et tast ei ole enam, noh,
kuskil otsas mingit tolku. Et ta ei saa ise endaga hakkama, siis mis ta
siis veel teiste üle peaks muretsema.
Vilja: Vaata, minu arvates juhtub see nendega, kes kuidagi
äkki on sinna Riigikokku saanud. Mina olen ikka, kuidas öelda nüüd, alustanud
sellest sekretäri, abi, nõuniku … noh, vaikselt tulnud ja kõik ametid
ise läbi pidanud, ise teisi Riigikokku viinud tohutult palju juba aastate
jooksul, teistele teinud kampaaniat ise kandideerimata, nii et ma arvan,
et tegelikult selles on vahe. Aga nii, nagu meil siin saadakse Riigikokku,
et mees metsast ja siis ta …
Arvo: Vaata, tulevane su hääletaja kuulab meid pealt.
Kas sa saad midagi aru ka, mis me räägime?
Poiss: Я по-русски говорю.
Arvo: Üldse ei saa aru?
Vilja: Nо по-эстонски, eesti keelest aru saad
ju?
Poiss: Не понял.
Vilja: Не понимаешь по-эстонски?
Poiss: Нет.
Arvo: Вообще ничего?
Poiss: Ei.
Vilja: Жаль. Ну надо же.
Arvo: Kas sa õppida kavatsed? Õppima?
Poiss: Jaa.
Arvo: Hakkad õppima? Jaa juba oskad öelda. Tubli poiss!
Vilja: Koolis käid juba või?
Poiss: Jaa.
Arvo: Mitmes klass?
Poiss: Kolmandas.
Arvo: Noh, räägid ju eesti keelt! Miks sa valetad mulle?
Tubli poiss oled.
Vilja: Nad ikka kõik lähevad tublimaks. Ma ei usu ikka
…
Arvo: Neil on raske lihtsalt.
Vilja: Kardavad rääkida.
Arvo: Kardavad, jaa, ikka on tõrge. Aga äkki läheks siis
sisse?
Vilja: Läheks sisse jah.
Arvo: Vaatame, jooks ühe tee või midagi.

Vilja: Need on head oliivid. Mulle need
mustad tavaliselt ei meeldi. Mulle meeldivad need rohelised rohkem.
Arvo: Ma söön mustasid ja kividega. See pole enam õige
oliivi maitse, kui ta on juba ära marineeritud. Päris oliiv on ikka …
Olga: Ta on … seda ei saa ju süüa.
Arvo: Mida?
Olga: Värske oliiv. Ta ei maitse.
Arvo: No siis ta on päris puu alles, kui ta on see roheline.
Aga kui ta on selline, nagu ta on siin - must oliiv.
Olga: Maitseb sulle?
Arvo: Väga maitseb.
Olga: Hästi imelik maitse.
Arvo: Suurepärane. Ta on nihuke ... ... hästi sügava
maitsega.
Vilja: Mõtlesid ikka sõna välja.
Arvo: Vaata, kuidas need veini asjatundjad ütlevad, panevad
sinna neid igasugu värke, aga oliiv on tõesti nihuke sügava, mahlase,
tummise … Ma tunnetan seal eeterlikke õlisid, mis lähevad mu ajusse ja
laiendavad mu veresooni.
Vilja: See oli näitlemine juba.
Arvo: See oli natukene näitlemine, kuna ma ei punnitanud.
Vilja: See nagu ei pane küll seda sinu musta oliivi sööma,
mis on ...
Olga: Kas sa saaksid mulle anda koort sealt, mingit piima
või?
Arvo: Ma nägin eile head sõpra Rihot.
Olga: Aitäh.
Arvo: Tema on üks muusikamees. Siis läksime vanalinnas
ühte nihukesse kohvi- ja teejoomise kohta. See on seal Vene tänavalt sisse
keerata. Ma ei ütle, mis selle nimi on, aga seal on hästi maitsvad saiad
ja trühvlid. Ja siis tellisime endale saiakest ja trühvlit ja tellisime
teed. Ja siis meil olid kummalgi kilekotid käes. Temal oli kilekott plaatidega,
aga mul oli kilekotis kaks raamatut. Ja siis võtsime kilekoti ja tee ja
need saiakesed näpu vahele ja komberdasime, seal oli vaja õue tulla, et
suitsu teha, tasakesi, et maha ei pillaks.
Ja siis üks noor tüdruk jooksis meie juurde, et vabandage, me aitame.
Siis mulle jõudis kohale - vaata, armas sõber, vanamehed tulid saia sööma.
Sa näed nii hea välja, sa teed vist sporti ka vist kõvasti, aeroobikat?
|
Vilja:
Aeroobika on, jah, niimoodi plikade jaoks. Mina pean juba nagu seal jõumasinate
peal ennast vormis hoidma.
Arvo: Aga mis see jõumasin annab nagu? See teeb ju paksuks.
Vilja: Ei tee paksuks, ei tee paksuks. See hoiab lihased
korras, nii et sa ära ei vaju, et kõik ei ripuks igalt poolt.
Arvo: Mina mõtlesin jälle, et see teeb nagu paksuks.
Vilja: Mis paksuks teeb?
Arvo: Pumpab lihased üles, seepärast mina ei julge jõusaali
minnagi.
Vilja: Sa ei jaksa nii palju seal teha, et sa paksuks läheksid
ja lihased üles pumpaks. Ja pärast ujun ja käin saunas. Sihuke mõnus, mõnus
treening.

Arvo: Sa rääkisid enne, sa seal all ütlesid, et sa valijatega
kohtud. Mis valijad, noh, mis sorti inimesed su juures käivad?
Vilja: Põrgut, see jäi sisse.
Arvo: Ei ole hullu.
Vilja: Laps helistab. Jaa. Ei, ma ei helistanud sulle.
Mul käib siin filmimine, nii et ma ei räägi rohkem sinuga hetkel. Tšau.
Noh, on selliseid juhtumeid, kus minu juurde tulevad vastuvõtule kaks naist,
üks natuke vanem ja teine natuke noorem ja mõlemal on tited või siis ühel
on, üks on rase, ühel on juba kõht ees, teisel on väike titt - ema ja tütar.
Mõlemal on lapsed tulemas, elada kusagil ei ole, raha ka ei ole. Elavad
ainult sellest, mis saavad seda, no see hea seegi, kui nad saavad seda toimetulekutoetust,
kui nad üldse sotsosakonnas arvel on. Aga kui nad ei ole Tallinna registris,
kui neil ei ole dokumente, näiteks ei ole ühtegi ei passi, mitte midagi
ei ole. Noh, see on selline kontingent, millega … No mis sa teed nendega!
Laste pärast ... ... ega ütleks nendele inimestele, et minge ja elage omaette,
aga no tittedest hakkab kahju. Siis ikka leiad kas mõne nurgakese ühiselamus
kuskile, kuhu neid panna või midagi teha. Siis loed sõnad peale, annad,
kättpidi õpetad, saadad sotsosakonda, hakkavad otsast oma dokumente tegema,
vormistavad ennast selle raha saajaks, et nad saaksid mingitki siis seda
toetust linna poolt, et hinge sees hoida. Küsin, kus siis isa on lastel.
Ушел. Ja ongi kõik, noh. Ушел. No see on üks selline kontingent. Siis on
neid, no seda on päris palju meil siin, on üks kakskümmend maja, mis on
inimestega koos maha müüdud riigi poolt, ametkondlikud majad, sadamate majad,
elamuehitusvalitsuse endised majad. Need on kõik maha müüdud ja seal on,
noh, sisuliselt on ühiselamutüüpi majad, seal ei ole mingit luksust. Nad
on korrast ära, nad on täiesti amortiseerunud, enamasti ei ole
seal juba vett ega kanalisatsiooni, elekter
võetakse sealt välja. Aga need omanikud tõstavad, mitte midagi ei tee, ainult
tõstavad üüri. Noh, pakub välja osta, aga seda raha ei ole nendel inimestel
seda välja osta. Esiteks, nad ei saa ei pangalaenu, mitte midagi, nende
palgad on nii väiksed, et neile ei anta mitte midagi. Selle korteri peale
ka ei anna, sest selle väärtus ei ole ju mitte … sisuliselt tal väärtust
ei ole ju. Ja nad tegelikult seda ootavadki, et maja tühjaks koliks, siis
panevad remonti ja müüvad kallite korterite peale lõpuks, kas üürivad välja
või müüvad.
Arvo: Seda nimetatakse kinnisvara-arenduseks.
Vilja: Absoluutselt, jah. Meie kinnisvarahaldajate või
ütleme siis maaklerite mõistes. Jah, no see on selline üks jagu, mis on
põhiliselt seotud elamispindadega ja mis on oluline osa. Siis väiksem osa
on neid, kes kaebavad seal heakorra üle. Kellel näiteks tänav on liiga kõrge
ja vesi jookseb aeda ja … Noh, selliseid ka. No puude lõikamist tahetakse
ja okste lõikamist. Noh, need on nagu lihtsamini lahendatavad. Mõni kaebab
selle peale, et rong raputab ja maja on mõradesse läinud ja … Väga raske
on seletada, et need majad on nii vanad, et neile tekivadki juba treštšinad
ja štšelid. Ma õppisin kaks venekeelset uut sõna selgeks.

Arvo kaadri taga: Oleme Olgaga Tartus, Eesti Rahva Muuseumis. Siin on näitus
nimega “Mees kahe kaameraga”. See on Johannes Pääsukese piltide näitus.
Olga: Ilus.
Arvo: Hea atmosfäär, eks ole? Ma ütleks, et elus, mitte
ilus. Nagu päris.
Olga: Aga mulle tundub ta ilus.
Arvo: Ilus ka muidugi.
Olga: Nuuma saare ranna kalamees Pärtel Ribin.
Arvo: Mida?
Olga: Kalamees. Neil oli, tundub, et kõik oli huvitav,
et mis ta teeb ja mis ta pildistab. Päris uus asi näib temale, täitsa eksootika.
Vaata, nad kõik vaatavad kaadrisse sihukese
tugeva huviga.
Arvo: Aa, seda küll, et nad esimest korda arvatavasti nägid
fotoaparaati. Seda on küll arvata, jah.
Olga: See oli veel enne sõda,
see esimene.
Arvo: Esimene maailmasõda, jah. Enne Esimest maailmasõda
natuke on mõned pildid tehtud ja enne suurt Oktoobrirevolutsiooni.
Olga: No seda kindlasti.
Arvo: Jah. Tema suri, sai surma just siis, kui Lenin võimule
tuli.
Olga: Mulle see meeldib. See on minu lemmik.
Arvo: Näed, nad vist lähevad sauna.
Olga: Tundub jah. Saunalised Mäe tänavalt Tartus.
Arvo: Ongi nii või? Vaata, kui huvitavad tänavate nimed
olid vanasti. Nüüd on ka vist.
Olga: Jah, ma lugesin Meloni ja Fortuuna.
Arvo: Eestlasest piirivaht Virtsu rannas.
Olga: Sihuke ilus mees, jah?
Arvo: Natuke lühike.
Olga: Aga kõik olid lühemad.
Arvo: See on mingi ... ... meeter kuuskümmend kaks.
Olga: No mis siis. Ta on ikka huvitav mees.
Arvo: Huvitav on jah.
Olga: Tule vaata. Mis nad seal teevad … Tõstavad kivi välja?
Arvo: Kivi välja, jah. Siis on hea põldu künda, muidu jääb
kivi ette. Aga kui nad viivad selle kivi ära, siis ehitatakse sellest näiteks
mingisugune vundament.
Olga: Kas see oli siis tuuleveski?
Arvo: See on tuuleveski, jah, tuule jõul.
Olga: Ja mis nimi on see?
Arvo: Tiivik.
Olga: Tiivik, jah?
Arvo: Jah. Tuuleveski tiivad. Olga, aga tule vaata, kui
mul elupäevi on, siis kahekümne aasta pärast mina olen selline mees.
Olga: Mis sa räägid!
Arvo: Mulle meeldiks küll väga. Vaata, milline rahu ta
sees on. Vaatab armastuse ja põlgusega selle maailma peale.

Arvo: No nii. Nüüd mulle hakkas see auto hoopis meeldima.
Ma istusin siia sisse, tundsin seda lõhna, seda eurolõhna ja siis ma otsustasin,
et nüüdsest peale ma sõidan sellise autoga. Siin on must miljon võimalust,
siin on väga hea olla. Video, DVD, kõiksugu muusikalised võimalused. Istmed
käivad edasi ja tagasi, üles ja alla. Oh, kui palju võimalusi siin on! Kõike
siin on, kõiksugused, kõikvõimalikud andurid, antennid. Siis on siin … siin
on ... ... kiirusehoidjatest rääkimata, ma saan panna siia terve maailmakaardi
endale ekraanile. Ma võin vaadata meelepäraseid filme. Ja kui ma ükskord
sellest autost ära tüdinen, siis soetan endale helikopteri ja tunnen ennast
veel paremini ja veel paremini. Selline auto on mul.
Raadio: See mees ei teinud enne talve oma autot korda
ja nüüd ta seisab kõleda külma ilmaga teepervel ja üritab saada abi, kuid
ükski auto ei peatu. Aga külm on ju.

Olga: Külm ei ole või?
Arvo: Kõik on hästi. Siis, kui ma olin mingi … väike olin,
siis mulle tehti nihuke, tead, nagu vene poistel niisugune Lenini tukake.
Olga: Lenin oli kiilakas kogu aeg.
Arvo: Ei ole. Andsid 20 kopikat, siis sul tädi, no see
oli kõige parem, kui olid 13aastane, siis oli … see oli nihuke erootika-atakk,
sellepärast et tädi tiss puutus mõnikord su kõrvalesta. Ja siis said selle
raha eest lõhna ja kõike muud. See oli … iga kuu üks kord käis ja see oli
pidupäev. Nii nagu jäätis oli pidupäev, oli ka juuksur pidupäev. No sa ei
kuula, mis ma räägin.
Olga: Ei, kuulan.
Arvo: Ja arve on?
Olga: Mh?
Arvo: Ja arve on?
Olga: Võta heaks.
Arvo: Vaat nii on minu elu. Mõnus.
Olga: Kutsud mind kohvile Pegasusse?
Arvo: Kindlasti. Teemegi nii. Kõik on hästi.
Olga: Ära kao, eks!
Arvo: Ei. Lähme Pegasusse ja …
Olga: Vaata, kui ilus ja noor sa oled nüüd. |